| 1 mark |
|---|
|
(Eesti Vabariik) |
| Väärtus |
1 mark |
|---|
| Kaal |
2,56 g |
|---|
| Läbimõõt |
18 mm |
|---|
| Serv |
eihveldatud |
|---|
| Materjal |
Cu75Ni25 |
|---|
| Vermitud |
1922 |
|---|
| Tiraaž |
5 024 809 |
|---|
| Avers |
|---|
| Kujundus |
nimiväärtus |
|---|
| Kujundaja |
B. Krümmer |
|---|
| Revers |
|---|
| Kujundus |
kolm lõvi |
|---|
| Kujundaja |
B. Krümmer |
|---|
1922. aastal vermitud 1-margane münt oli (koos samal aastal vermitud kolme- ja viiemargasega) Eesti Vabariigi esimene "päris oma" metallraha. Mündid lasti käibele 21. detsembril 1922 ning need jäid käibele kuni 1. maini 1931 (pärast 1928. aasta rahareformi kasutati neid 1-sendistena).
Mündid valmistati Berliinis, osa Hirschi ja osa Werneri & Co (ehk Werner & Söhne) ettevõttes. Peatöövõtja oli Hirsch, kuid kuna ta ei suutnud toota Eesti võime rahuldava kiirusega, siis oli ta sunnitud osa tööd allhanke korras Werner & Co'le andma. Münditemplid valmistati siiski kõik Hirschi ettevõttes, nii et münte eristada ei saa.
Esimesed 1- ja 3-margase näidised sai valitsus 6. oktoobril, 11. oktoobril kiideti need väikeste parandustega heaks ning 19. oktoobril alustati Reineckendoffis tootmist. Esimesed 80 kasti müntidega jõudis Tallinna aurikuga Thorsten 3. detsembril 1922, viimane saadetis saabus veebruaris 1923.
Müntide kavandid, valmistamine, vedu jms läks kokku maksma 12 737 133,4 marka, mis tegi ühe mündi omahinnaks u 40% nimiväärtusest.
1933. aastast on teada juhuseid, kus käibelt kõrvaldatud Eesti 1-margaseid münte kasutati Soomes valerahana Soome 50-penniste müntide pähe[1].
Kujundus
Münt on halli värvi ja kaalub 2,56 grammi, läbimõõt on 18 millimeetrit ning selle serv on rihveldatud.
Mündi kujundaja kohta kindlad andmed puuduvad, kuid mõnedel andmetel oli see kunstnik Boris Krümmer. Sama kujundusega münte valmistati 1924 aastal ka Riigi Trükikojas.
Avers
Mündi esiküljel on legend "EESTI VABARIIK" ja nimiväärtus "1 mark".
Revers
Mündi tagaküljel on kolm lõvi ja vermimisaasta "1922".
Vaata ka
Viited
- ↑ Eesti sendilised Soomes liikvel. Vaba Maa, 17. september 1933, nr. 218, lk. 3.
