Õppekava (ingl curriculum) on hariduse eesmärkide elluviimise plaan, mis annab ülevaate sellest, milleks, mida, kuidas ja millise aja jooksul õpitakse ning õpetatakse. Õppekava käsitus oleneb ajastust, õppimis- ja õpetamiskultuurist, õppetasemest ja filosoofilisest käsitlusviisist. Kitsamas tähenduses on õppekava õpingute aluseks olev dokument, mis määrab õppesisu ja õppekorralduslikud alused õppeasutuses[1].
Õppekava sisu
Õppekava struktuur hõlmab järgmisi osi:
raamistik – õppekava aluspõhimõtete kirjeldus;
üldine eesmärgiseade ja seda täpsustavad õpieesmärgid (õpiülesanded, -tulemused, -väljundid);
õppeained, kursused või muud sisuühikud, nende maht, järjestus jne;
õpetamise ja õppimise korraldus ning nõuded õpikeskkonnale;
Õppetasemeti on õppekava kui õppe alusdokument erinevalt reguleeritud.
Üldhariduses eristatakse riiklikku ja kooli õppekava. Riiklikus õppekavas esitatakse õppeeesmärgid, oodatavad õpitulemused, hindamistingimused ja -kord ning nõuded õppekeskkonnale, õppe ja kasvatuse korraldusele, kooli lõpetamisele ja kooli õppekavale[2].
Kutsehariduses eristatakse riiklikku ja kooli õppekava. Õppekavaga määratakse kindlaks kutse-, eri- ja ametiõppe eesmärgid ja ülesanded, saavutatavad õpiväljundid ja seosed kutseseaduses kehtestatud kvalifikatsiooniraamistikuga, õpingute alustamise ja lõpetamise nõuded, õppekava moodulid ning nende maht koos õpiväljundite ja hindamiskriteeriumidega, moodulite valiku võimalused ja tingimused ning spetsialiseerumisvõimalused. Õppekava sisaldab teavet kutsestandarditele vastavate osakutsete kohta, mis omandatakse õppe käigus.[3]
Kõrghariduses sisaldab õppekava õppeeesmärke, nominaalkestust ja mahtu, õppe alustamise tingimusi, õppeainete loetelu mahtu, lühikirjeldusi ning valikuvõimalusi ja -tingimusi, spetsialiseerumisvõimalusi ja õppe lõpetamise tingimusi[4].
Laiemas tähenduses võib eri käsitlustes õppekavana mõista ka õppeasutuses saadud õpikogemusi, õppija oskust kindlal viisil käituda, õppematerjale jms. Mõistel "õppekava" on ka eri tähendused inglise ja saksa keelel põhinevates kultuuriruumides. Nii näiteks seostatakse saksakeelses kultuuriruumis mõningaid teemasid, mis ingliskeelses kultuuriruumis kuuluvad õppekava uurimise alla, hoopis mõistega "didaktika".
Eestis kehtivad õppekavad
Eesti koolide esimene õppekava oli 1874. aastal Liivimaal ja 1878. aastal Eestimaal kehtestatud ühtne talurahvakoolide õppeplaan. Eestis on riiklikud õppekavad kehtinud alates aastast 1919, mil võeti vastu "Avalikkude rahvakoolide tunnikava ja õppekavad". Õppekavasid on uuendatud aastatel 1928, 1930, 1937, 1938 ja 1940. Nõukogude ajal kehtisid eri sagedusega uuendatud aineprogrammid ja õppeplaanid. Pärast Eesti taasiseseisvumist on põhikooli ja gümnaasiumi riiklikke õppekavasid uuendatud aastatel 1996, 2002 ja 2010 ning alushariduse õppekava aastatel 1999 ja 2008.
