Kalmistu rajasid Õisu mõisa tollased omanikud Siversid millalgi 1781. aasta paiku, sest 3. jaanuaril 1781 (vkj) suri Friedrich Wilhelm von Sivers ja ta maeti juba uuele kalmistule. Viimane mõisa-aegne matus toimus 1911. aastal, kalmistule on sel ajavahemikul teadaolevalt maetud 49 lahkunut.[1] Kuna ka 1930. aastal toimus üks matus, siis on kalmistule kokku maetud 50 lahkunut.
Matuste arvu poolest on see on üks suuremaid Eesti mõisakalmistuid.
Kirjeldus
Kalmistu jääb kunagisest mõisa südamest linnulennult umbes 1,8 km kaugusele kagu poole, sinna viib tammedega ääristatud allee ning selle pindala on umbes 0,82 ha. Kalmistu on harvaesinevalt kaheksanurkse põhiplaaniga ning see on ümbritsevast maapinnast kõrgem. Kõrgendit ääristab graniitrahnudest kuivmüür.
Tänapäeval on kalmistu jäetud maha ja rüüstatud. Seda korrastati ning sealt võeti 2010. aastal maha puid, kuid 2015. aastaks oli see taas kasvanud täis puid ja võsa.
